17/05/2026
Päikseloojang, mis jääb kauaks meelde! 🌅😊
Jagan teiega allpool lühikest fotolugu ja kuidas ühe loodusfotograafi 2 tundi välja näevad ning mida ta maastikul mõtleb.😉
Umbes 2 tundi enne päikseloojangut sõitsin peaaegu tunni kaugusel ühte kohta, mille olin varasemalt avastanud. Üksikud fotogeenilised puud keset lagendikku. Praegusel ajal on äge, kus puude lehed on helerohelised, aga maas olev taimestik tumeroheline. Lootsin, et loojanguvärvidega saab ilusa värvide kombinatsiooni jäädvustada. Mida rohkem ma antud kohale lähemale jõudsin, seda rohkem taevas pilve läks. Valgust polnud ja ei kavatsenud ta pilvede vahelt piiluda ka. Liiga hall ja mannetu ning igav. Otsustasin hakata tuldud teedpidi tagasi sõitma.
Tee peal hakkas taevas rohkem selginema. Päikese pool oli horisondi kohal paar selget triipu. Sain aru, et valgus hakkab sealt piiluma ja olukord võib huvitavaks minna.
Päikesele vastaspool, aga olid sünged vihmapilved. Mõtlesin, et kui valgus piilub ja vihma hakkab sealkandis kaugemal sadama, siis on lootust vikerkaarele.
Varasemalt sõites hakkasid mulle silma ilusad kollased rapsipõllud ja mõtlesin, et see on ainuke motiiv mida loojangu ajal ära kasutada, sest muid mõtteid mul polnud kuhu konkreetselt pildistama minna. Aega ka enam väga ei olnud.
Järsku nägingi hägusat vikerkaare triipu taevas. Loojanguni oli umbes 15 minutit ja taevas hakkas vaikselt märku andma, et siit võib midagi ägedat tulla. Järsku tuli mulle pähe üks koht, kus maastik oli natukene kuplilisem ja oleks parem pildistada. Olin paar aastat tagasi seal proovinud äikest fotole saada. Keerasin maanteelt külatee peale. Sõitsin plaanitust kohast natukene veel edasi, sest kaardilt oli eespool näha lagendikke. Lagendikel kasvas raps!
Auto tee äärde seisma, ohutuled peale, autost välja, pagasnikust kaamera objektiiviga kaasa ja teine veel lisaks tasku. Taevas oli siis juba värvidesse plahvatanud. Järgmise 20 minuti jooksul õnnestus mul antud fotod jäädvustada mida te siin näete.
20 minutit võib tunduda p**k aeg, aga sellises olukorras tundub see nagu 20 sekundit. Need on need olukorrad, kus natukene satud heas mõttes paanikasse ega tea kuhu suunas pildistada. Samas pead suutma jääda ülirahulikuks, et lõpuks tulemuseks oleksid läbimõeldud fotod mitte suvaliselt taevasse tulistatud keskpärased jäädvustused.
Samal ajal proovid veel telefoniga jäädvustada videosid mida hiljem ka sotsiaalmeediasse jagada ja ikka paar selfit ka 😃.
Hiljem, kui kodupoole tagasi hakkasin sõitma, siis avastasin, et kui ma oleks umbes 300 meetrit edasi sõitnud, siis oleks keskkond olnud kõvasti ilusam. Rapsipõllu ääres paar ilusat puud ja just päikseloojangu suunas. Oleks on aga paha poiss.
Nii ta paraku on, kõike ei saa teada ja saab ainult tulevikuks kaardile märke teha. Ehk järgmisel korral pildistan just seal.
Lõppude lõpuks oli super elamus ja ma polnud ammu sellisest loojangust osa saanud. Hea meel, et otsustasin kaameraga välja minna.😊
Nautige kevadet! 🙂
